kuidas ma postkontoris käisin

panin oma SKS esemed pisikese kilekoti sisse ja läksin postkontorisse. teatasin, et tahan pakki saata, täitsin paberikese, tädi kaalus mu varanduse ära ja küsis, kas ma selle sama kotiga saadangi või?! sellise dramaatilise häälega. ma palusin midagi sobivamat anda. ei andnud, surus ise minu kotikese eemalt vaadates liigpisikese ümbriku sisse (kingitus saab olema ilmselt mõnevõrra räsitud olemisega). mul käis mõte läbi, et ütlen midagi sama dramaatilise häälega, aga ei öelnud:( ma ei ole kunagi eraelus eriline ütleja olnud, pigem selline vagur ja rahumeelne.
töö ajal ja klientide õiguste eest seista on hoopis teine asi, siis ma olen selline, kes vahel räägib musta valgeks ja vahel piisab minu pilgust, et ülbikud kõrvad lonti lasevad ja "jah, proua" ütlevad.
võibolla, kui ma vanemaks (khm, veel vanemaks) saan, siis hakkan rohkem enda eest seisma ja teistega õiendama:)