külajutud
ma elan suht väikeses kohas (~2000 elanikku), mis tähendab, et vanad olijad tunnevad isiklikult või kuulu järgi kõiki. no või peaaegu kõiki:)
paar päeva tagasi sain aru, et ma olen kurikuulus:
1) aasta tagasi kandsin last kandelinas, mis oli siin ennekuulmatu ja -nägematu asi. mulle astuti korduvalt ligi ja küsiti kurjalt, mis ma endast mõtlen, et last "lapi sees" vean. tegin siis selgitustööd, miks ja kuidas.
2) paar päeva tagasi läksin, laps süles, toariietes posti tooma. postkast asub esimesel korrusel välisukse kõrval. mulle tuli vastu meie trepikojas elav vanatädi, kes küsis, kuhu ma nii kerges riides lähen. mina, et posti järele. ja vanatädi tuli mu järel trepist alla, et veenduda, kas ma lapsega tõesti postkasti avan ega õue lipsa. pärast tatsutas üles tagasi.
3) paar päeva tagasi tulime lapsega poest, kui mind pidasid kinni kaks vanemat naisterahvast ja küsisid, miks ma last kiusan, ta väsib ära, kui peab nii palju käima. ja et "issand küll, milliseid inimesi on". selgituseks, et laps saab paari kuu pärast kaheaastaseks ja kuna asula on tõesti väike, siis jalutuskäik kestab meil tavaliselt tund.
ja nüüd iga kord, kui ma neid samu naisi näen, tõmban pingesse, et mis järgmiseks tuleb.
olgu teil ilusad pühad
millal ma midagi uut lisan, on teadmata, sest ma üritan bloggeri uude versiooni üle minna ja ma pole tehnika koha pealt just eriline taibu.
paar päeva tagasi sain aru, et ma olen kurikuulus:
1) aasta tagasi kandsin last kandelinas, mis oli siin ennekuulmatu ja -nägematu asi. mulle astuti korduvalt ligi ja küsiti kurjalt, mis ma endast mõtlen, et last "lapi sees" vean. tegin siis selgitustööd, miks ja kuidas.
2) paar päeva tagasi läksin, laps süles, toariietes posti tooma. postkast asub esimesel korrusel välisukse kõrval. mulle tuli vastu meie trepikojas elav vanatädi, kes küsis, kuhu ma nii kerges riides lähen. mina, et posti järele. ja vanatädi tuli mu järel trepist alla, et veenduda, kas ma lapsega tõesti postkasti avan ega õue lipsa. pärast tatsutas üles tagasi.
3) paar päeva tagasi tulime lapsega poest, kui mind pidasid kinni kaks vanemat naisterahvast ja küsisid, miks ma last kiusan, ta väsib ära, kui peab nii palju käima. ja et "issand küll, milliseid inimesi on". selgituseks, et laps saab paari kuu pärast kaheaastaseks ja kuna asula on tõesti väike, siis jalutuskäik kestab meil tavaliselt tund.
ja nüüd iga kord, kui ma neid samu naisi näen, tõmban pingesse, et mis järgmiseks tuleb.
olgu teil ilusad pühad
millal ma midagi uut lisan, on teadmata, sest ma üritan bloggeri uude versiooni üle minna ja ma pole tehnika koha pealt just eriline taibu.
posted by Annu at 1:56 PM
3 Comments:
On sul alles imelik paik seal:) Elan tiba suuremas asulas (u 3000 in),ent kui last kõhukotis kandisin, et öelnud keegi midagi. Noh,võib-olla ei anna kõhukotti kandelinaga võrrelda,aga mingi sarnasus ju on;) Ent õelutsejad pole isegi siis kommenteerima tulnud kui laps üle poe kilkab või kui ma teda süles tassin (noh, et peaaegu 3-aastane juba suur ja võiks ise käia või nii).
ehh, ega asi nii hull ka pole, lihtsalt mul tulid need erinevad lood meelde, kui viimane kord sarjata sain. sotsiaalne kontroll ikkagi:)
ja eks see ka julgustab, et ma alati naeratan ja olen valmis seletama (suhtlemisvaegus).
aa, ma mõtlesin selle uude versiooni vahetamise koha pealt ümber, pidavat muist pildid ära kaotama ja mida veel. mulle jamad ei meeldi.
Selleks ei pea elama sugugi väikeses asulas, et kandelina kohta igasuguseid kommentaare saada:) Omaenese vanaemagi kritiseeris "lappi" kogu selle aja, mil last seal kanda jaksasin.
Aga eks väikesel koha on eeliseidki.. Puhtam õhk ja (loodetavasti ka sinu kandis) metsa lähedus tulevad esimesena meelde.
Postita kommentaar
<< Home