käisin eile

Viru Keskuses hängimas. või oleks vist õigem öelda tšillimas, kusagil seletati, et kui hängimise jooksul midagi ostad, siis on tšillimine. mina ostsin: vett ja domino küpsiseid. natuke halb hakkas ja näkitsemine aitab, eriti magus.

tatsutasin siis edasi keskhaigla suunas, küpsisekarp peos ja meel rõõmus kuni selgus, et minu käte rammust ei piisa pudeli avamiseks. esimene mõte oli, et palun tänaval mõnelt mehelt abi. teine mõte, et äkki arvatakse, et tahan külge lüüa (ma olen nii kaua hõivatud olnud, et mul pole aimugi, mida tänapäeval arvatakse). piidlesin siis vastutulevaid meesisendeid selle pilguga, kui abivalmid nad võiks olla. asotsiaalse olekuga onkli jätsin kohe välja, siis tuli tüüpilise rullnoka välimusega vinniline nooruk, siis nägin umbes omavanust meeldiva olekuga meest, kellel oli kahjuks telefonivestlus pooleli...

niiviisi jõudsin naistekliiinikuni. seal astusin registratuuris istuva neiu juurde ja küsisin valju lavasosinaga üle barjääri kummardudes, kas ta saaks mind aidata? sai, tegi lahti nigu naksti. kõrvalistuv kolleeg, kes oli kogu tegevust jälginud, ütles kahjurõõmsa häälega, et ikka toekama inimese poole tuleb sellisel puhul pöörduda. hmh, no ei olnud neiu jah piitsavars, nüüd tagantjärele mõeldes oleks võinud vastata, et pöördusin lahkema inimese poole. mõni kohe peab suskama:(

jõudsin arsti ukse taha, seal oli neli (!) naist ootamas. küsisin, kes viimane. sain teada. siis vaatasin ainsal inimestevabal toolil oleva üleriide poole ja ütlesin, et ma soovin sinna istuda. selle peale vastati mulle, et olgu ma lahke ja istugu. nojah... selgus, et jaki omanik on parasjagu arstil. kõrval istuv nooruke naine hüppas püsti ja pakkus mulle istet, endal silmnähtavalt suurem kõht ees (ju ma nägin nii närb välja). tõstsin jaki tooli seljatoele, saime kõik istuda.

siis avanes suvaline (mitte see, mille taga ma ootasin) uks ja minu ämmaemand vaatas välja. tundis mu ära, tervitasime. kutsus mu sisse. ja mina vastasin erakordselt kavala naeratusega, et ega ikka tule küll, ma ootan siia (käeviibe selja taha). ämmaemand oli hämmingus, ma seletasin edasi, et ma olen täna dr selle-ja-selle juurde (tavaliselt ma arstil ei käi, neil on seal selline komme). selgus, et ruumid olid ära vahetatud ja minu arst oli ikka seal, kuhu mind kutsuti, mitte seal, kuhu oli meeletu järjekord.

tegelikult oli päevas toredaid hetki ka, helistasin ämmaemandale, kes mu esimese lapse sünni juures oli ja leppisin kokku, et sünnitame jälle koos. ta mäletas mind ja tegi imearmsa komplimendi: ma olevat nii hästi eelmine kord hakkama saanud, et mul küll kedagi kätt hoidma pole vaja. mees ütles selle peale, et mis me sinna linna siis läheme, teeme kodus ära. no ekstreemsused pole minu jaoks. teised inimesed võivad soovi korral benji-hüppeid teha ja kodus sünnitada, mina kavatsen mõlemast hoiduda.