üksikvanemate kiituseks
ma olen varem ka mõelnud, kui ma kaks last, poekott ja ridikül käe otsas olen läbi tuisu rühkinud, et kuidas üksikvanemad hakkama saavad. minul tuleb selliseid hetki üliharva ette ja eks nad on seeläbi eredamalt meeles.
täna käisin mõlema lapsega arstil ja hiljem apteegis. arsti juures polnud veel väga viga.
apteegis oli vaja üksteist taga ajada, aknakatet kiskuda, madalatel riiulitel olevaid brožüüre ja teepakke katsuda. mina vaatasin üle õla ja kamandasin: pane kohe käest ära! ära puutu aknakatet! tule ukse eest ära, inimesed tahavad sisse tulla!
täna läks veel eriti kaua aega, sest suurem on paar nädalat 4a aastane olnud ja tema enam mingit soodusprotsenti ei saa, arst oli kahjuks vale protsendi kirjutanud. apteeker helistas arstile ja arutas seda teemat. välja minnes ma muidugi vabandasin, aga jube piinlik oli. nad on nüüd parajasti nii vanad, et koos tehakse lollusi, söögilauas käib rohkem kihistamine ja söögiriistadega vehkimine kui toidu konsumeerimine.
täna käisin mõlema lapsega arstil ja hiljem apteegis. arsti juures polnud veel väga viga.
apteegis oli vaja üksteist taga ajada, aknakatet kiskuda, madalatel riiulitel olevaid brožüüre ja teepakke katsuda. mina vaatasin üle õla ja kamandasin: pane kohe käest ära! ära puutu aknakatet! tule ukse eest ära, inimesed tahavad sisse tulla!
täna läks veel eriti kaua aega, sest suurem on paar nädalat 4a aastane olnud ja tema enam mingit soodusprotsenti ei saa, arst oli kahjuks vale protsendi kirjutanud. apteeker helistas arstile ja arutas seda teemat. välja minnes ma muidugi vabandasin, aga jube piinlik oli. nad on nüüd parajasti nii vanad, et koos tehakse lollusi, söögilauas käib rohkem kihistamine ja söögiriistadega vehkimine kui toidu konsumeerimine.
Sildid: meeleolu
posted by Annu at 4:21 PM
1 Comments:
Ma tean, mida te tunnete. :P Kui mu poiss väsinud on, siis võib ta oma eripära tõttu vabalt kahe lapse ette käia. Siis ma ka püüan teda pidevalt jälgida ja korrale kutsuda ja keelata ja vaadata, et ta teisi inimesi ei häiriks. Normaalne ju ühest küljest. Teisest küljest olen ma vahel mõelnud - eriti siis, kui ta noorem oli - et jumal küll, ta on ju laps! Kui ma ennast ja onupoegi selles vanuses meenutan, siis ma imestan, et tädi (kes oli meie põhikantseldaja, kui me kõik maal olime) ja vanaema nii kaua vastu pidasid. :P Siis ma mõtlengi, et mõnikord võiksin end lõdvemaks lasta ja mõnele tembule või kapriisile ka läbi sõrmede vaadata. Kodus vaatan kah, aga kuina mulle jubedalt ei meeldi, kui keegi kõrvalt õpetama või õiendama tuleb, siis väljas olen ikka pinges.
Rääkimata sellest, et mõnikord on mul tunne, et ma olengi kahe lapsega üksikema. :P
Postita kommentaar
<< Home