siga või külmetus?

nohu, köha, süda paha, palavikku ei ole.

eile käisin raamatukogu sünnipäeval ja sattusin Katrin Karisma kontserdile. algul olin küll kahtlev (vanainimeste muusika), aga meeldis tõeliselt. rabavalt ilus naine on.

ma lähen aevastan edasi.

ainult jama

eile hommikul ütles suurem laps traagilise häälega, et tema ei taha lasteaeda minna (ta alati väga-väga tahab) ja köhis püüdlikult. jätsin mõlemad koju. päeva otsa ei köhinud keegi, raviks kasutasin "kui sa haige oled, siis pidusse ei saa minna" lauset. päev otsa mängis päkapiku toodud autoga, mis oli ilmselt kodus olemise tegelik põhjus.

õhtul tuli esihamba küljest kild ära. väga näha ei ole, aga keelega katsudes on imelik. hanbaarsti aja sain jaanuariks. tuttav med inimene soovitas küüneviiliga natuke lihvida, kui väga terav on. ma arvan, et ma ikka ei lihvi:)

hommikul ei olnud meil elektrit. kui meie asulas ei ole elektrit, siis ei ole ka kütet ega vett. õnneks oli kodus natuke alkoholi, millega ma käsi puhastasin.

siis ei olnud meil telekanaleid ega internetti, ilmselt elektrikatkestuse pärast. olin sunnitud kotti heegeldama. oeh. ja väljas on ka külm.

minu plaanid

ma olen sellest varemgi korduvalt rääkinud, aga kordan jälle üle: pruugib mul vaid mingi plaan teha, kui see mul kihva keeratakse. Ulve Kangro rääkis Mardilaadast nii huvitavalt, et mul tuli idee esimest korda (!) elus seal ära käia. oli plaan lapsed lasteaeda viia ja reedel vaatama minna.
õpetaja palus neljapäeval ja reedel lapsi mitte tuua, kui vähegi võimalik. oli mingi segadus olnud ja õpetaja abi on kaks päeva täiesti üksi. loomulikult jätan lapsed koju, ma olen ju kodune. Mardilaadale ei õnnestu siis seekordki minna, meil laupäeva hommikul vaja elajas vaktsineerima viia ja nädalavahetusel on keerulisem Tallinna saada.

aitäh, kes selja kohta häid nõuandeid jagasid, vestlesin perearstiga ja sain mingi brožüüri(mida ma seni lugenud pole).

kuidas mul hästi läheb

alustuseks olid lapsed 3 nädalat haiged, siis üks nädal lasteaias, nüüd on üks laps haige ja teine keeldub üksi aeda minemast. elame pidevas vastastikuses kiusamises, on ju vaja ära kiskuda asi, mis teise käes. muide, kogu selle haiguse jama juures pole kellelgi kordagi palavikku olnud. kas tööl käivad emad viivad oma köhas-nohus lapse lasteaeda, et haigus hullemaks läheks ja saaks palaviku kätte?

minust endast. eelmisel pühapäeval tõstsin pisemat last nii huvitavalt, et selg naksus ja eldada sai ainult valuvaigistiga. kolmapäeval tõstsin selja uuesti ära (tark pidavat teiste vigadest õppima...), aga teisest kohast. enam lapsi ei tõstnud, aga reedel arvutitooliga kiikudes lõi selline sähvatus seljast läbi, et ma olin valmis endale kiirabi kutsuma. ma ei tea, kas nad oleks tulnud ka ("ma kiikusin tooliga, selg hakkas valutama ja valuvaigisti ei aita, süstige midagi, mis mu enesetunde heaks teeb" kõlab liiga kummaliselt). see päev kamandasin suuremat last väiksemat potitama ja muid säänseid tegevusi tegema, ise lamasin ja oigasin ainult. terve nädalavahetuse põhiliselt lamasin.
ma nüüd mõtlen, kas ma peaks sellist kahtlast selga kellelegi näitama? ühest küljest pole normaalne 14 kg kummargil tõsta, aga ma ei julge enam midagi teha, sest selg tuikab ikkagi.

vesi

täna

uued tuuled

alustasime seriaaliga Potitamine: uus põlvkond. täna teine päev.

sügisel lapsed koos liitrühmas. üheks õpetajaks on vanakooli pedagoog, kes tavatseb tööl käia võrksukkades ja stilettodes.
käsitöö rindel on hirmsad kõhklused ja kahtlused, kas teha nii või naa. vähemalt mõned asjad ei muutu eal ja see on ju kiirelt muutuvas maailmas omamoodi turvaline.

suvi on möödas ja riided tuleb selga panna.


ei ole aega midagi kirjutada, nii palju on tegemist:D

kadunud rõdukasti mõistatus

ma ärkasin täna hommikul kell viis. uni läks ära ja õues oli väga valge. kõik teised nohistasid magada, isegi mu igahommikune äratuskell magas (hommikuti ärkan ma kuue paiku selle peale, et keegi pontsaka käega mind patsutab või siis oma voodis laulab).
väljas, nagu juba öeldud, oli valge ja otsustasin kohvi jooma minna. siis alles nägin, mis kell on ja püüdsin veel vaikselt lamada, et äkki tuleb uni. ei tulnud, muidugi. ärevus tuli, et kuhu mind täna viiakse ja mis seal tehakse. mis selga panna ja mida kaasa võtta. ja kas ma üldse minna saan, sest esmaspäevast peale on lastel nohu ja köha tasahaaval hullemaks läinud ja eile õhtul oli plikal palavik ka. see on nagu mingi needus kui mul on plaan kuhugi minna.
rõdukastist ka. tõime Kostiverest lilli ja hakkasin neid istutama. kahest kastist oli alles üks. kuidas see võimalik on, sest ma elan viiendal korrusel. tuul viis ära? või varesed? ei ole ju võimalik.

ma olen perekoolis

mu tagasihoidlik kuulutus on perekooli üles riputatud. ma essspetsiaalselt kavatsesin madalat profiili hoida ja nö "omadele" oma varandust jagada. nüüd tuleb vahe tegemiseks kontrollküsimusi esitada. midagi stiilis: mida ma viimati fimost tegin või kumb on parem, kas ühe- või kahekordne sammas?

küll mul on hea meel, et ma ei ole perepilte või intiimseid detaile avaldanud. ma olen nii ettenägelik, et hirmus kohe.

suvi võib alata,

sest varbaküüned on lakitud. väga oluline kõigil teada, eks? sama oluline info on see, et ma esinesin laupäeval Rapla-Tallinn rongis spontaanse laulukavaga (Rongisõit ja Karumõmmi unelaul). mitte küll vabatahtlikult.

depressioon

kahtlustan et on. või stress. või ränk üleväsimus.

ma ärkan hommikuti 6 paiku, sest lapsed ajavad mu üles. ma teen päev otsa süüa, planeerin järgmist toidukorda, lahutan jõnglasi...

midagi ei jaksa teha, mitte midagi. kõik asjad on pooleli, lõpetada ei suuda. internetti loen, sest siis ei pea end pingutama. õhtul panen lapsed 8 paiku magama ja vajun ise hetkega ära. need ülivähesed hetked kui ma olen endale mõelnud (lähen käsitöö päevale ja vaatan, kuidas nõelviltimine käib) jäävad viimasel hetkel ära, sest mõni lastest on haige. jälle. viimased paar kuud on keegi kogu aeg haige ja mina põetan. ja lohutan. ja lõbustan. ja kasin.

tööl käies oli kodusolemine mõnus. näiteks lugesin vannis. nüüd olen viimased 4a ööpäevaringselt emme ja enam ei jaksa. plika tuleb mulle wcssegi järgi, vannitoast rääkimata.

mõtlesin, et läheks nädalavahetusel kuhugi spassse (vend pani mulle selle mõtte pähe). ma pole kunagi spas käinud. ma ei tea, kas mulle meeldiks seal. võõraste inimeste hulgas. mis seal üldse tehakse? väike massaaž oleks hea. saun mulle ei meeldi. mis veel?

vat nii. isegi vardamoori 7 fakti ei viitsi mõelda. äkki piisab vähemast?

1. minu lemmikseriaal on Frasier.
2. mina olengi see, kes enne ostmist puuvilju nuusutab.
3. ma ei mäleta inimeste nimesid. väga piinlikke hetke tekitab see.

üksikvanemate kiituseks

ma olen varem ka mõelnud, kui ma kaks last, poekott ja ridikül käe otsas olen läbi tuisu rühkinud, et kuidas üksikvanemad hakkama saavad. minul tuleb selliseid hetki üliharva ette ja eks nad on seeläbi eredamalt meeles.
täna käisin mõlema lapsega arstil ja hiljem apteegis. arsti juures polnud veel väga viga.
apteegis oli vaja üksteist taga ajada, aknakatet kiskuda, madalatel riiulitel olevaid brožüüre ja teepakke katsuda. mina vaatasin üle õla ja kamandasin: pane kohe käest ära! ära puutu aknakatet! tule ukse eest ära, inimesed tahavad sisse tulla!
täna läks veel eriti kaua aega, sest suurem on paar nädalat 4a aastane olnud ja tema enam mingit soodusprotsenti ei saa, arst oli kahjuks vale protsendi kirjutanud. apteeker helistas arstile ja arutas seda teemat. välja minnes ma muidugi vabandasin, aga jube piinlik oli. nad on nüüd parajasti nii vanad, et koos tehakse lollusi, söögilauas käib rohkem kihistamine ja söögiriistadega vehkimine kui toidu konsumeerimine.

ei saa edasi

mul on pükste õmblemine pooleli, sest lukk hoiab halvasti. ülemine serv ja sääre allosa ka tegemata. ja vat ei saa kuidagi edasi. vaja tsipake harutada vaid, aga ei suuda end sundida. muidu on väga kenad, salendavad püksid:6
lapsed on ka haiged. mõlemad. jälle. täitsa kurnav.

rasked otsused

elu on nii raske;)

kas tellida Hobipunktist Titan Wool Winnerit (mul oleks täiuslik kamps selle lõnga jaoks: St John`s Wort cardigan) mis on märtsis allahinnatud. kui tellida, siis mis värvi? ma olen värvide suhtes sihuke pentsik, ei usalda arvuti toone ja oma silmaga näha.

kas proovida pooleteisest potitama hakata? vanuse mõttes ju võiks, aga see on nii piinarikas ajajärk, eriti, kui arvestada, et preili ütleb konkreetse "ei" iga kord, kui ma potist rääkima hakkan. istusin ise ja kiitsin, kui erakordseltt pai ma olen, natukese aja pärast pandi nukk potile.

tegelikult teen ma aega parajaks, kuni ma saan viimase vihje oma erakordselt rabavalt ilusast õlasallist.

tehisintellekt

kunagi ammu-ammu nimetati nii heledate juuste värvimist tumedaks:D see on nüüd siis tehtud, eile õhtul plätserdasin vannitoas ja olen päriselt tume. kes ei usu, see vaadaku üle :D

ma ärkasin täna kell 7 üles, et Lankakomero uut vihjet oodata. niii meeldib mulle see muster.

uus mina

käisin juuksuris ja olen nüüd täiesti uus:D väga lühikesed juuksed ja tume. värvimata tume, ma olen ajapikku tumedamaks läinud ja kui pikemad-pealmised heledad juuksed lännu, siis jäi tume alles. imelik on, esimestel päevadel võpatasin peeglisse vaadates, ikkagi eluaegne hele.

haigused

algul oli poiss haige, nädalake. siis oli plika haige (39-40 kraadi viis päeva järjest). siis olid lapsed terved ja poiss käis paar päeva lasteaias ja nüüd on jälle kodus: mingi veider valu eile õhtul põses. vaatasin suu üle, midagi kahtlast ei paistnud. magamamineku ajaks hoidis laps põsest kinnu ja nuttis valust. täna õhtul siis poisiga arsti juurde, mina kahtlustan kõrva ja arst hammast.

kokkuvõtteks: ma tahaks paar nädalat puhkust kohas, kus ma ei peaks põetama, kokkama ja tülisid lahendama (kui kaks last on koos, siis toimub lõputu kräunutamine).

lumest muumi

poeg ja mees tegid pühapäeval, esmaspäeva hommikuks oli lõhutud. kusjuures meie maja on ajaga piiratud ja siia ette ei satu suvalisi, oma maja inimene siis lõhkus :(.

kurvad käpikud ja pihujänes

müts fliisvoodriga.


sain tüdrukule käpikud valmis, ühe kinda peale kulub paar tundi ja 10g villast lõnga. ülevalt alustatud, 7+6 kuni igal vardal 7 silmust.

kurvad on käpikud seepärast, et ma kudusin neid kurvana: mu lapse õpetaja läheb mujale tööle. siin maal ei ole kvalifitseeritud tööjõudu ja teistes rühmades on isegi mõlemad töötajad "inimesed tänavalt". minu lapsel oli vähemalt üks õppinud õpetaja ja nüüd ta läheb ära parema palga peale.


minul on nii, et mõne inimesega saan kohe mõnusasti jutu peale ja omaseks. selle lahkuva õpetaja just nii ongi. millal uus töötaja tööle võetakse, ei tea. eile pusisin ühe Pihuloomade jänese, et äkki tuleb kena välja ja kingin, aga mul on veel kõhklusi.