ema süda

olen paar korda näinud, et minu lapsed on õues ilma õpetajata. kui lähen tuppa, siis jookseb õpetaja vastu ja esimeseks lauseks ütleb mulle ruttu, et ma vaatasin lapsi aknast. suurema puhul ei olegi hullu, aga mu 2a on ju ka seal. neil on pererühm ja igas vanuses lapsi. ma täitsa närveerin, millal suuremad aru saavad, et 2a on veel nii totu, et talle saaks kasvõi sitta sisse sööta. või mõne sitika.

teistmoodi elu

algab tänasest. viisin lapsed lasteaeda. mõlemad. plika jooksis mängima ja õpetaja ütles, et võite nüüd ära minna. ma siis tulin. imelik oli olla.


küsisin veel, kas magama ka jätan ja õpetaja ütles, et ise otsustage. ma ei oska otsustada. ühest küljest ei peaks esimest päeva liiga pikka vast tegema, teisest küljest kavatsen ma ju edaspidi ta terveks päevaks jätta, mis see esimene päev siis teistmoodi on.

terve eilse päeva pingutasin endale vöökotti teha, et kui ma pean tüdrukuga lasteaias istuma, siis ei hoia ju suurt käekotti õlal. õhtul Frosti vaadates lõpetasin. vöö on tuniisi tehnikas heegeldatud. blondiin tegi ju endale vöökoti, aga vööd ei olnud:)

ma ei teagi, mis ma nüüd endaga peale hakkan. mitte, et mul kodus poleks vaja nokitseda. lihtsalt inimesed eeldavad, et kui lapsed on lasteaias, siis ema peaks tööle minema. ja kui ma ütlen, et ma see aasta veel ei plaani minna, öeldakse imeliku üminaga "nojaaa, kui mõnel on sellised võimalused". nagu ma oleks kapirikkur. aga võibolla ma pole ise sellest lihtsalt aru saanud:D

ma lähen nüüd kappe koristama, keegi ei sega.

täna

uued tuuled

alustasime seriaaliga Potitamine: uus põlvkond. täna teine päev.

sügisel lapsed koos liitrühmas. üheks õpetajaks on vanakooli pedagoog, kes tavatseb tööl käia võrksukkades ja stilettodes.
käsitöö rindel on hirmsad kõhklused ja kahtlused, kas teha nii või naa. vähemalt mõned asjad ei muutu eal ja see on ju kiirelt muutuvas maailmas omamoodi turvaline.

mõõdud

74 cm ja 12 kg
107 cm ja 17 kg

suvi võib alata,

sest varbaküüned on lakitud. väga oluline kõigil teada, eks? sama oluline info on see, et ma esinesin laupäeval Rapla-Tallinn rongis spontaanse laulukavaga (Rongisõit ja Karumõmmi unelaul). mitte küll vabatahtlikult.

kevadine müts

Burda 4/2009, peaõmbermõõt 48 cm


üks laps puhub seebimulle ja teine püüab neid.

jonn

meie peres on jonn saanud uue kvaliteedi. ja kvantiteedi, sest jonniealisi on nüüd kaks.
poiss katsetab piire ja tahab/ei taha lasteaeda minna, täna jäi mees selle pärast tööle hiljaks.
plika heitis eile Jägala joal kõhuli ja kriiskas, sest issi lasi hetkeks tema käest lahti ja tegi pilti.


hiljem oli ilmvõimatu teda hälli toppida, sest plika oli heitis silda ja kiljus, kuis jaksas. ma ei tea ,miks. jonniiga on käes.

lutist prii

1a 4k vanuses siis. ma olen väga rahul. mõlemad minu lapsed on lutti tarvitanud ainult magama jäämiseks ja vahel harva rahustamiseks.
nüüd olen ma suur võõrutusspets:D ja oskan öelda, et õige hetk on siis, kui laps ise märku annab (plika viskas luti eemale, teist korda voodi all roomates ma seda enam tagasi ei andnud) ja kolmas-neljas öö kõige raskemad.

naine, mine too kuuri alt turvast

poiss: see on isside laul.

1a 3k

67,5 cm, 10,9 kg
sööb ise, joob ise.
sõnad: emme, mämm, juua, õue, aitäh, ii'e (hiir), üpi (küpsis)
ümiseb Karumõmmi unelaulu.
muusikat kuuldes hakkab põlvist nõksutama (emme igapäevane eeskuju:D)

õhtu

lapse pildistatud

laps sai kiita

no mis seal ikka nii erilist, võite mõelda.

minu laps on titest peale teistest aeglasema füüsilise arenguga olnud (oi, kuidas oli vaja igal tuttaval silmi pööritada ja ohata, et ta IKKA VEEL ei tee seda või toda), siis oli kõne areng aeglane... ma olen natuke vist põdenud selle pärast.

eile lobisesime õpetajaga ja tuli välja, et erinevalt nii mõnestki teisest lapsest tunneb minu laps värve. ja mõningaid tähti. ja tunneb ära näiteks küüslaugu ja oskab seda nimetada. ja suudab vingumata pikemat vahemaad käia. ma ei ole selliseid asju millekski eriliseks pidanud, laps on ju 3a8k, aga tuleb välja, et mitte kõik samaealised ei saa nendega hakkama. kusjuures ma pole midagi eriliselt talle õpetanud, lihtsalt elamise käigus jäävad ju sellised asjad külge. või siis ei jää.

mul oli just eile seda kiitust nii vaja.

perepilt

lasteaias on perenädal ja iga laps peab oma perest foto viima, pannakse seina peale. kummaline küll, aga meil ei ole perepilti (jättes kõrvale selle, et arvuti katastroofiga seoses kaotasime ka kõik senised pildid). me klõpsime pilte üsna palju ja poisile meeldib väga pildistada, aga meil on sellised vabad "inimene naljakas situatsioonis" pildid, neljaksesi me ühe pildi peal pole.

paar õhtut oleme hoogu võtnud, et paneme siis lapsed kenasti riidesse, emme teeb silmad pähe ja issi kammib habeme sirgu, aga no ei ole aega. mingi jant on iga päev, eile näiteks plika palavik.
täna valisin olemasolevatest piltidest kabedamad välja, mees prindib tööl välja ja õhtul lõikame välja ja kleebime.
ma tegin mehega ääriveeri ka juttu, et läheks fotograafi juurde ja laseks üks kord elus perest ilusa pildi teha, hea fotograaf teeb ju sitast saia ka. mees ei olnud nõus:(

esimene jalutuskäik

jalutasime poeni ja poe ees ka edasi-tagasi, olin kindel et plika väsib ära ja hakkab pirisema. hoopis mina tüdinesin teosammul liikumast ja koogutamast. asjalikumad jalanõud tuleb talveks osta (praegu on heleroosad seemisnahksed) ja iga päev jalutuskäike tegema hakata.

näis, millal mind noomima tullakse, et sunnin väikest inimest omal jalal liikuma.

10 kuud

73 cm
9,58 kg
1 hammas

9kuune

72 cm
alla 10 kg
0 hammast
tõuseb istesse, tõmbab end püsti
ei käputa veel
2 ööd on tissivaba

eile

eile oli sammude kohapealt null. plika haige ja minu küljes kinni, kuhugi ei pääsenud. täna öösel kl 3 läks hingamine nii jubedaks, et mõtlesin juba kiirabi peale, aga oli roosa ja stabiilne, andsin zyrteci sisse ja tegin auru, paremaks läks. ise olen nüüd nagu zombi:(

tüdruk käpuli

ajab end käpuli ja kõigutab edasi-tagasi. tüdruk on oluliselt kiirema arenguga kui poiss oli, aga sellegipoolest pööritavad arstid silmi ja annavad mõista, et natuke vähe on.
praegu on mõlemad haiged.

tuju ei ole

väike kokkuvõte:
plika ütleb emme ja amm-amm (toidu kohta). täitsa õiges kohas ütleb:D

poisi sõnavara on lasteaias hüppeliselt kasvanud. sulghäälikud ajab segamini (näit tomat on koma). pole aimugi, kas see on ealine või tema iseärasus.

ämmale on järjekordne Minttumaari kingituseks, seekord valgest ülipeenikesest lõngast suurte varrastega. väga ilus on.

lehesalli jätsin ammu pooleli, sest ma ei suuda praegu keskenduda. eile õmblesin pükse. kaks säärt õmblesin valesti kokku. siis harutasin hoolega: ainsa õige õmbluse. selliseid asju teen iga päev, aga ma ei taha neid meenutada:( igatahes 3a magamatust hakkab mõjuma.

laupäeval ostsin endale L suuruses pluusi. see ajab minusuguse edeva inimese ka masendusse (ma olen enamasti M, vahel ka S suurus olnud).