reede, oktoober 31, 2008

laps sai kiita

no mis seal ikka nii erilist, võite mõelda.

minu laps on titest peale teistest aeglasema füüsilise arenguga olnud (oi, kuidas oli vaja igal tuttaval silmi pööritada ja ohata, et ta IKKA VEEL ei tee seda või toda), siis oli kõne areng aeglane... ma olen natuke vist põdenud selle pärast.

eile lobisesime õpetajaga ja tuli välja, et erinevalt nii mõnestki teisest lapsest tunneb minu laps värve. ja mõningaid tähti. ja tunneb ära näiteks küüslaugu ja oskab seda nimetada. ja suudab vingumata pikemat vahemaad käia. ma ei ole selliseid asju millekski eriliseks pidanud, laps on ju 3a8k, aga tuleb välja, et mitte kõik samaealised ei saa nendega hakkama. kusjuures ma pole midagi eriliselt talle õpetanud, lihtsalt elamise käigus jäävad ju sellised asjad külge. või siis ei jää.

mul oli just eile seda kiitust nii vaja.

Sildid:

3 Comments:

Blogger Annu said...

mõistusega saan ma aru, et iga inimene on erinev.
aga see kergendus, mis ma tundsin... ma ilmselt südames natuke muretsesin.

31 oktoober, 2008 13:31  
Blogger Krentu said...

minu mees oli selline, kes jäeti lasteaeda istuma :) ei saanud ta ühtegi tantsusammu selgeks ja oli üks karumõmm. kui kooli lõpuks lasti, siis küsiti, et kus see laps niikaua on olnud... ja koolis oli ta ikka üks helgemaid päid. aga karumõmm on ta endiselt :)
nii et tasa sõuad, kaugele jõuad :)

31 oktoober, 2008 23:30  
Blogger Mari-Liis said...

Nii tore! Muidugi on sellist kiitust vaja!

01 november, 2008 12:36  

Postita kommentaar

<< Home