õpetused ja õpetajad

käisin mõni aeg tagasi seebitegu õppimas (kangemad naised teevad seepi päris algosadest, aga ikkagi). olin täiesti kindel, et see on kohutavalt keeruline. ei olnud, üldse ei olnud. nii mõnus oli pärast oma vaimustavalt hästi lõhnavat seepi nuhutada. ma nuhutasin mingi aeg ka oma sõrmi, kuhu lõhnaaine oli sattunud. õpetaja oli maheda häälega raudne leedi, kes oli see päev otsustanud õpilane kohale saada, kasvõi ise järele sõites. maheda häälega pani ta mind ka süstikut ostma.

siit jõuangi järgmise õpetuseni:
süstikpits. lõnga ja varraste/nõeltega olen aastakümneid nokitsenud, kui keeruline see ikka olla saab, mõtlesin. oi appi. ma tegin üht ja sama sõlme kaks tundi järjest. valesti. õpetaja oli nii kannatlik ja rahulik, aga karm (mitte suutäitki kooki, enne, kui sõlm selge). ja krõpsu käskis teha, nii et kuulda on:D (see on selline omavaheline nali). proovisin täna oma peenikese niidiga, ei ole meelest läinud, jookseb.

mis ma oskan öelda: ei tasu eelarvamusega suhtuda. ja õpetajad olid mõlemad väga tublid. küll ma teid veel kimbutan rumalate küsimustega.