jälle raglaan

harutasin oma rohelise pooliku kampsuni üles ja tegin uuesti, 2+2 soonikus:


praeguseks on kokku ka õmmeldud, aga pole kedagi mind pildistamas. proovisin küll läbi peegli, aga ilmselt tuleks kuidagi välk välja lülitada. seda ma ei oska:( ja ilma sees oleva täiskasvanud inimeseta näeb kampsun nadi välja, nagu soolikas. nii ema kui mees ütlesid kahtlevalt, et mulle see kampsun küll selga ei lähe. soonik ju venib meeletult :D

autokoolist ka veel. õigemini õppesõidust. hämmastav on see, et kuigi ma teoorias tean nii mõndagi (suunatule vajalikkus, ristmikule sõites vaata, kas keegi veel sõidab), siis rooli taga olles teen uskumatuid lollusi. piinlik kohe. eks see võtab aega, mis muud.
roolis olles on mul raskusi teise inimese kuulamise ja ise rääkimisega. esiteks muidugi seepärast, et ma üritan silmsidet vestluspartneriga:). õpetajal on tavaks küsida, kas nägin mööduvaid liiklusmärke ja milleks need seal on. ma siis püüan sõites seletada. ja see on suht raske. näide meie arutelust

õpetaja: kuidas sa tead, et sul on eesõigus samaliigiliste teedega ristmikul?
mina: no kui mina olen siin ja keegi seal (käega vasakule) ja ta mind vaatab, siis mul on eesõigus.
õpetaja: ??? kes sind vaatab? miks peaks sind keegi vaatama?! kuhu sa ise vaatad?
õpetajal võis tõeliselt naljaks olla, kogenud inimesena suudab ta õnneks pokkerinägu teha.