tühjad lubadused

oi, kuidas ma ei salli, kui räägitakse ja lubatakse....aga lõpuks ei toimu midagi.

"lubadusi" annab mulle minu oma organism: viimased paar nädalat on igasugused viited, et kohe-kohe hakkab juhtuma (sellised toonused, et võtab hetkeks hinge kinni, sellised valuhood, et ma otsin juba minutite lugemiseks kella) ja siis läheb jälle kõik üle. ämmaemand kiitis veel takka, et oi, kui tore, teeb ettevalmistusi. no mis seal toredat on? kui asjaks läheb, ei võta ma ju esialgu seda tõsiselt (mees vahel vaatab kõrvalt, kuidas ma sügavalt hingan ja küsib, kas nüüd? ja mina, et vaevalt küll..) ja siis on see toredasti ettevalmistunud süsteem võibolla nii valmis ja kiire, et ma ei jõua õigel ajal õigesse kohta... mu sõbranna sünnitas 2 tunniga, 2 tunniga jõuaks ma muidugi siit maalt Tallinnasse küll, kui ma kohe reageeriks. aga et mind on juba nii kaua lollitatud, siis võin ma esialgu vabalt oodata, millal siis taaskord üle läheb.

muide, eelmises teemas räägitud kampsunist on alles vaid hulk lõngakerasid, väike oli:( mina ei kujuta ette, kuidas ma nii valesti mõõdud võtsin.