elan nagu pommi otsas
iial ei tea, millal kõmakas käib. jutt siis lapsest, peaaegu kahesest. pidavat olema nimetus "kohutav kahene". on küll kohutav.
tulime õuest, esimestel trepiastmetel haagiti käsi lahti, et tema tahab ise. see ise väljendus siis ümbruse põhjalikus uudistamises, trepis üles mitte üks samm. mina käest kinni võtta ei tohtinud, kui ütlesin, et hakkama nüüd liikuma, heitis poiss kõhuli trepile, nägu vastu astmeid, heliefektid olid ka...
täna hakkasime linna minema, aga riidesse ei lubanud end panna, heliefektid olid ka. ma siis vägisi panin (meil liigub transport linna kella järgi ja suht harva). 13kilose rapsiva põnni vägisi riietamine on kaunis kurnav tegevus.
jõudsime marsani, mingil põhjusel ei olnud nõus peale minema (talle muidu väga meeldib sõita, on nutma hakanud, kui kedagi saadame, aga ise sõitma ei lähe). ennast sülle võtta ja tõsta ka ei lubanud. marsajuht ootas, sõitjad vaatasid akendest. rabasin ta ikka kaenlasse, tõstsin marsasse, seal lasi end käpuli, nägu vastu marsapõrandat. kas ma heliefekte juba mainisin?
kui ma oma kohale istuma läksin, säras mulle selline päikene vastu, nagu eelnevat tsirkust poleks olnudki.
niiet täiesti tühja koha pealt selline draama, selliste detsibellidega, ja hetk hiljem on kõik jälle väga hästi ja unustatud.
tulime õuest, esimestel trepiastmetel haagiti käsi lahti, et tema tahab ise. see ise väljendus siis ümbruse põhjalikus uudistamises, trepis üles mitte üks samm. mina käest kinni võtta ei tohtinud, kui ütlesin, et hakkama nüüd liikuma, heitis poiss kõhuli trepile, nägu vastu astmeid, heliefektid olid ka...
täna hakkasime linna minema, aga riidesse ei lubanud end panna, heliefektid olid ka. ma siis vägisi panin (meil liigub transport linna kella järgi ja suht harva). 13kilose rapsiva põnni vägisi riietamine on kaunis kurnav tegevus.
jõudsime marsani, mingil põhjusel ei olnud nõus peale minema (talle muidu väga meeldib sõita, on nutma hakanud, kui kedagi saadame, aga ise sõitma ei lähe). ennast sülle võtta ja tõsta ka ei lubanud. marsajuht ootas, sõitjad vaatasid akendest. rabasin ta ikka kaenlasse, tõstsin marsasse, seal lasi end käpuli, nägu vastu marsapõrandat. kas ma heliefekte juba mainisin?
kui ma oma kohale istuma läksin, säras mulle selline päikene vastu, nagu eelnevat tsirkust poleks olnudki.
niiet täiesti tühja koha pealt selline draama, selliste detsibellidega, ja hetk hiljem on kõik jälle väga hästi ja unustatud.
Sildid: laps
posted by Annu at 1:03 PM
4 Comments:
Oi kui tuttav jutt. Ainuke lohutus on see, et läheb üle. Millagi. Loodetavasti.
Maret, kellel kodus peaaegu 4-ne ja peaaegu 2-ne, seega sarnased "rõõmud" vahel topelt
Küll on hea lugeda, et teistel ka.... :))))
Kati, kolmese ja märtsis kaheseks saavaga
oi, kui tore, et teil mõlemal kaks last väikese vahega. ma hakkan varsti küsima igasugu küsimusi:D no et kuidas ennetada vanema lapse kadedust ja muid. ja siis ma saan kohe nimeliselt "nööbist haarata" :6
väga tuttav jutt :) esikusse trepiastmetele pikali ja ühistransa jälgile porisele põrandale ja selveri porisele põrandale teiste jalgade vahele. ikka näoli maas ja heliefektid. õue minnes kaasneb pea alati tsirkus. õue jõudes aga särab nagu päike - nagu poleks midagi olnud. oh, kui tavaline:D loodan ka et mööduv nähtus ...
Postita kommentaar
<< Home