kuidas ma politseid tahtsin kutsuda

ärkasin täna kuue-poole seitse vahel, sest kohaliku poe parklas kimus keegi autoga: kuulda oli kummide vilinat ja pidurite kriginat. kusjuures, ma ei ela poele lähimas majas, isegi aknad ei ole sinnapoole. keerutasin ühelt küljelt teisele, lõpuks ronisin voodist välja, et mis see kell siis ometi on. seitse oli. ja vat siis tuli mõte, et kutsuks politsei. ma olen paar korda näinud neid noorukeid oma autoga poe juures, auto tihedalt rahvast täis, kõik napsised, lällavad, karjuvad aknast roppusi... ja viimases Eesti Ekspressis oli jutt, kuidas autotäis noorukeid surma sai. esialgu pesin köögi põranda puhtaks, ma koristan eriti agaralt siis, kui tuju paha:) (ühes blogis oli arutelu, et osadel inimestel sujub koristamine napsiselt paremini, eks inimesi ole erinevaid). ja siis oli saabunud õues vaikus, kohv sai valmis, istun siin oma rabarbrikoogi ja vaniljekastmega, mmmm:)

äkki tuleb ilus päev, mh, ah?