lasteaiast (ja hirmust) vol 1

Ja alustan uue teemaga: lasteaed.

esmaspäeval läheb poiss esimest korda elus lasteaeda. oleme rääkinud, mis seal tehakse, oleme paar korda käinud (juunikuus) mängimas... no näis. mina närveerin muidugi, laps mitte:D

minu hirmud siis sellised:
poiss ei räägi, st temast võidakse valesti aru saada (õpetajad ja teised lapsed);
poiss on ülirahulik ja vaikne laps (jajaaa, kõik emmed arvavad, et nende tupsununnu on hea laps, aga mina ei oleks selle peale ise tulnud, teised emad ja erinevad arstid on kommenteerinud, et niii rahulik laps. no ju siis on);
poiss ei ole kunagi minust eemal olnud, vahel olen kasutanud oma ema lapsehoidjana, aga tema on ju pereliige. pole vähimatki aimu, kuidas ta võib reageerida;

lisaks muidugi võimalikud tõved, mis kollektiivis külge hakkavad, ta on praktiliselt terve laps olnud.

miks ma ta sinna sõime siis panen, kui ise koduseks jään?
ma mäletan, kui kurnatud ma poisi esimesed paar kuud olin. minust tõenäoliselt ei oleks suurema lapsega tegelejat (hommikune puder, väljas jalutamine, müramine). meil on küll vanker olemas, aga seda kasutasin ainult rõdul, ma ei ole füüsiliselt nii tugev, et ligi 20kg viiendalt alla ja tagasi üles vinnata.

plaan on selline, et hommikul mees viib poisi aeda ja peale lõunasööki (või peale päevast und, kui poiss lepib) panen tüdruku kandelinasse ja toon poisi koju. siis on ta saanud väljas olla, teiste lastega suhelda (ta vahib tänaval teisi lapsi ja beebikoolis meeldis väga), joonistada-laulda ja mida iganes nad veel koos teevad.

sellised on plaanid, panen edaspidi kirja, kuidas läheb, pärast hea lugeda.