väsinud
hetkel mõlemad magavad.
kas te kujutate ette, kuidas on päevade kaupa alla 3a ja 1,5kuusega koos olla, ah-mh? kui ma tite sülle võtan, ronib suurem mööda jalga üles ja karjub "emme oppa". kui ma suuremaga midagi toimetan, hakkab väiksem karjuma (ta magab pool tundi korraga ja lutti, kahjuks, ei tunnista). olen siin vaikselt meelt ära heitmas.
kas peaks suuremaga leebem olema, et tal isegi raske aeg? või peaks ikka sama range olema, nagu varem? mitmelapselised võiks nüüd soovitusi jagada.
Sildid: laps
posted by Annu at 2:05 PM
7 Comments:
Ma arvan, et suuremaga võiks leebem olla. Muidugi ei tohi hellitamisega liiale minna ja igasugu nõudmistele järgi anda, aga sellistes väikestes asjades ikka.
Raskem aeg tuleb veel siis kui väiksem hakkab ringi liikuma ja suurema asju võtma ning mängimist segama.
Aga tegelikult läheb kõik mööda. Isegi liiga ruttu :)
Takkajärge tundub selline väikese vahega laste kombinatsioon jube. Praegu, kui poisid on 1a ja 2a 8k, ei kujuta ma ette, kuidas väike titt veel kampa passiks :) Aga aasta tagasi sai hakkama küll, ma ei tea kuidas :)
Soovitan samuti suuremale võimalikult palju tähelepanu jagada. Titte kandelinasse siduda, siis saab ka suuremat opasse mahutada..
Jaksu ja närvi!
Kujutan ette küll :P
Minul läks elu keerulisemaks kui väiksem liikuma-kiskuma-suurema mänge segama hakkas (titana oli ideaalne laps :)). Egas minagi oska miskit originaalset pakkuda - püüa (kui vähegi võimalik on) kaasata tädisid-onusid-muidu toredaid sõpru, kes tooks vaheldust teie kõigi ellu. Kes vahel möllaks suuremaga või hüpitaks väiksemat või teeks sulle pai. See aeg on raske. Aga mitte lõputu.
Jõudu!
Kujutan ette küll. Selle vahega, et Keskmik sai kaks kui Pesamuna sündis (neil 6 päeva vähem kui 2 aastat vanuse vahe).
Aga see aeg saab üle. Ma oleks veelgi nõus seda kino läbi tegema.
Meie panime Keskmiku ka lastesõime, aga olles ise kodus oli kohati mugavam teda sisiki kodus hoida, nii ta väga sageli mu põlve just kergemaks ei teinud.
Aga nagu öeldud .. see kõik läheb mööda. Liigagi ruttu.
tegelikult oleks vist õigem öelda, et mul on süütunne, sest ma ei saa titat nii palju sussutada, kui esimest last omal ajal; ja vanem ei tohi tita pärast lasteaias käia (iga päev igatseb) ja mul pole aega temaga rebida-kleepida... mõlemad on toidetud kasitud, aga seda emmega aega pole õieti kummalgi.
ma olen ka mõelnud, et oh kuidas ma esimest last kussutasin ja nüüd teine "kasvab ise". tegelikult valutab mul süda rohkem vanema pärast, et ma ei jõua temaga tegeleda nii kuis sooviksin. aga eks see ole ju loomulik, kui on kaks väikest. nii nad õpivadki, et ei ole maailmanabad, vaid et on ka teisi. ja et üksteist aidatakse.
aga minu puhul aitas tõesti kandelina. väiksem muudkui nohises seal ja sain samal ajal ka suuremaga tegeleda. aga lõikajat-kleepijat pole minust ikka :)
kui sa tahad minuga msn-s rääkida, siis olen eveli68@hotmail.com
issand kui tuttav olukord, minu 4 aastane on juba nii üle mõistuse, et vahel....nojah, kahjuks vist tõesti pole abi selliste vastu...
Postita kommentaar
<< Home