elu nagu filmis*

öösel laps köhis. jubedalt. lasime rohtu kurku, ei aidanud. panin kõrgema padja, ei aidanud. andsin juua, ei midagi. üritasin auru teha, mis lõppes hüsteerilise nutu ja kisaga, lapse poolt.

hommikune äratus- ja õnnitlustseremoonia jäi ära väikese tegelase sügava une tõttu. las haige magab. laps ärkas Soome kanali Muumi multikate ajaks ja teatas, et emme uus lill on vanni all. emme siis roomas vannitoa põrandal, algul niisama ja siis prillidega. ei olnud lille.

lilled olid elutoa aknalaual:)

hakkasin mehele helistama, et tänada, aga telefon ei võtnud vedu. aku tühi, minu puhul tavaline. panin laadima, aga pilti ette ei tulnud. võite arvata, milline paanika mul oli, telefon mokas, aga vaja arstile helistada. ja maalt tuleb täna mehevend külla, äkki vaja bussiaegu öelda või midagi muud. saatsin siis mehele meilile appikarjeid. samal ajal tegi arvuti imelikku vuristavat häält. kusjuures sellise kahtlase vurinaga hukkus meil arvuti ka viimane kord. täitsa närvis olin.

lastega puder söödud, tulin vaatama, mis mees kirjutanud on. mingi täiesti mõtetu lause: säästuoptika, tõsta silmad arvutist ülespoole. no mõte tõenäoliselt selles, et lase silmadel puhata, siis pole prille vajagi. teate küll, ikka saadetakse selliseid "kilde" meilile. naljakas igatahes ei olnud.

kuni ma avastasin, et säästuoptika kott ongi arvuti taga. ja sees vurises. minu uus telefon:D mehelt 7 vastamata kõnet.

ma lähen nüüd tutvun uue sõbraga, vana on umbes aastast 1990. antiik, noh.

*me kunagi sõbrannaga arutasime, et kui me elust film teha, siis keegi ei usuks seda, sest nii veidrad asjad juhtuvad. näiteks viimane kord, kui ma linnas käisin, istus mu kõrvale vana naine, kes üle bussi kostva lavasosinaga mulle teatas, et ta ostis just odavaid trussikuid, kas ma tahaks neid näha. ma ei tahtnud, aga näidati mulle ikkagi.