kodukäijad
viimasel ajal on pidevalt meil keegi ukse taga käinud. korduvalt lapsed, kes üritavad jõulukaarte müüa. täna siis ka petlikult intelligentse välimusega naisterahvad, kes rääkisid pika jutu, enne kui ma katkestasin, et millest nad minuga õigupoolest tahavad rääkida. pidavat olema üldhuvitavad küsimused, mille üle inimesed on mõtisklenud. mul õnnestus vahele öelda, et mind need teemad ei huvita.
mis mõte on fonolukul, kui ükskõik kes sulle ukse taha ronib? lapsed muide peksavad lausa rusikatega ukse taga...
ma olen privaatsust armastav inimene, mitte keegi mu tuttavatest ei tule mulle ette helistamata külla.
mis mõte on fonolukul, kui ükskõik kes sulle ukse taha ronib? lapsed muide peksavad lausa rusikatega ukse taga...
ma olen privaatsust armastav inimene, mitte keegi mu tuttavatest ei tule mulle ette helistamata külla.
Sildid: meeleolu
posted by Annu at 6:10 PM
3 Comments:
Mul on selle privaatsusega samad lood. Õudusega meenutan aega, kui polnud isegi tavalist telefoni ja külalised lihtsalt sadasid sisse.... Minu meelest on etteteatamata külaskäik ebaviisakus.
Ei tea tõesti, mis kiire see inimestel on, kui on vaja ilma ette teatamata külla tulla. On seda ka juhtunud, aga enamasti on mul õnnestunud panna neil end ebamugavalt tundma ja tundub, et on õppust võetud;)
Aga meil käisid eile mardisandid (sest fonolukk on värskelt ära lõhutud). Oma äbariku kava kohta (üks lühike üldlevinud lauluke ja paar paberilt mahaloetud mõistatust, kusjuures nad ei teadnudki ise, mis-kes on "lipp lipi peal, lapp lapi peal...") olid neil vist ülihead ootused noosi suhtes. Igatahes meie kommipeotäit ja ökopulgakomme vahtisid nad küll üpris pahuralt:p
ebamugavusest rääkides tuleb mul alati meelde see, et mehe tädi tabas meid delikaatses situatsioonis:). kui ma nüüd järele mõtlen, siis ta pole enam kutsumata meil käinud.
Postita kommentaar
<< Home