ülevalt alla raglaan

ma olen väga laisk inimene. asju, mida EI PEA tegema, ma üritan vältida.
kampsuni kudumise juures näiteks ei pea juppe kokku õmblema, palju mugavam on kohe kolmemõõtmeliselt kududa. ülevalt alla kududes moodustuvad raglaanvarrukad, sellest siis ka nimetus.
pinnalaotus näeb selline välja (üks täpp on puudu):


või siis aru saadavamalt:


täppidest läbi tõmmatud jooned kujutavad kasvatamise kohti. mina olen kasvatanud igal teisel real, ehk et siis töö õigel poolel igal real. võib ka igal neljandal real, siis jääb laugem. mul praegu ongi just selline õpetus töös ja väga tüütu on arvestada, mitmes rida just käsil on.
kasvatamine tähendab seda, et nurgas kasvatad kahest neli. nende kahe (kasvatatava)silmuse vahele võib jätta ühe või mitu silmust, aga võib ka kasvatamise kõrvuti teha. kasvatamiseks võib kasutada õhksilmust (siis peab vähemalt üks silmus vahele jääma) või mõni muu meeldiv viis.
selliselt ülevalt alla viisil saab muidugi ka ringselt kududa. ja varrukad on soovitav kehatükkidega võrreldes väiksemad teha, esiosa suurem kui seljaosa.

minu kaelus, mis on sellisel põhimõttel kootud:




ja lähemalt nurk:



kaelus ise on 2x2 soonikus, kasvatatud silmuste vahel on üks parempidine silmus. ilusam oleks olnud kaks parempidist.

õpetaja Annu soovib kõigile head kudumist ja jääb küsimusi ootama:D

depressioon

kahtlustan et on. või stress. või ränk üleväsimus.

ma ärkan hommikuti 6 paiku, sest lapsed ajavad mu üles. ma teen päev otsa süüa, planeerin järgmist toidukorda, lahutan jõnglasi...

midagi ei jaksa teha, mitte midagi. kõik asjad on pooleli, lõpetada ei suuda. internetti loen, sest siis ei pea end pingutama. õhtul panen lapsed 8 paiku magama ja vajun ise hetkega ära. need ülivähesed hetked kui ma olen endale mõelnud (lähen käsitöö päevale ja vaatan, kuidas nõelviltimine käib) jäävad viimasel hetkel ära, sest mõni lastest on haige. jälle. viimased paar kuud on keegi kogu aeg haige ja mina põetan. ja lohutan. ja lõbustan. ja kasin.

tööl käies oli kodusolemine mõnus. näiteks lugesin vannis. nüüd olen viimased 4a ööpäevaringselt emme ja enam ei jaksa. plika tuleb mulle wcssegi järgi, vannitoast rääkimata.

mõtlesin, et läheks nädalavahetusel kuhugi spassse (vend pani mulle selle mõtte pähe). ma pole kunagi spas käinud. ma ei tea, kas mulle meeldiks seal. võõraste inimeste hulgas. mis seal üldse tehakse? väike massaaž oleks hea. saun mulle ei meeldi. mis veel?

vat nii. isegi vardamoori 7 fakti ei viitsi mõelda. äkki piisab vähemast?

1. minu lemmikseriaal on Frasier.
2. mina olengi see, kes enne ostmist puuvilju nuusutab.
3. ma ei mäleta inimeste nimesid. väga piinlikke hetke tekitab see.

üksikvanemate kiituseks

ma olen varem ka mõelnud, kui ma kaks last, poekott ja ridikül käe otsas olen läbi tuisu rühkinud, et kuidas üksikvanemad hakkama saavad. minul tuleb selliseid hetki üliharva ette ja eks nad on seeläbi eredamalt meeles.
täna käisin mõlema lapsega arstil ja hiljem apteegis. arsti juures polnud veel väga viga.
apteegis oli vaja üksteist taga ajada, aknakatet kiskuda, madalatel riiulitel olevaid brožüüre ja teepakke katsuda. mina vaatasin üle õla ja kamandasin: pane kohe käest ära! ära puutu aknakatet! tule ukse eest ära, inimesed tahavad sisse tulla!
täna läks veel eriti kaua aega, sest suurem on paar nädalat 4a aastane olnud ja tema enam mingit soodusprotsenti ei saa, arst oli kahjuks vale protsendi kirjutanud. apteeker helistas arstile ja arutas seda teemat. välja minnes ma muidugi vabandasin, aga jube piinlik oli. nad on nüüd parajasti nii vanad, et koos tehakse lollusi, söögilauas käib rohkem kihistamine ja söögiriistadega vehkimine kui toidu konsumeerimine.

ei saa edasi

mul on pükste õmblemine pooleli, sest lukk hoiab halvasti. ülemine serv ja sääre allosa ka tegemata. ja vat ei saa kuidagi edasi. vaja tsipake harutada vaid, aga ei suuda end sundida. muidu on väga kenad, salendavad püksid:6
lapsed on ka haiged. mõlemad. jälle. täitsa kurnav.

kevadine pööripäev valmis

on või ei ole?

Avatar Maker

jonn

meie peres on jonn saanud uue kvaliteedi. ja kvantiteedi, sest jonniealisi on nüüd kaks.
poiss katsetab piire ja tahab/ei taha lasteaeda minna, täna jäi mees selle pärast tööle hiljaks.
plika heitis eile Jägala joal kõhuli ja kriiskas, sest issi lasi hetkeks tema käest lahti ja tegi pilti.


hiljem oli ilmvõimatu teda hälli toppida, sest plika oli heitis silda ja kiljus, kuis jaksas. ma ei tea ,miks. jonniiga on käes.

rasked otsused

elu on nii raske;)

kas tellida Hobipunktist Titan Wool Winnerit (mul oleks täiuslik kamps selle lõnga jaoks: St John`s Wort cardigan) mis on märtsis allahinnatud. kui tellida, siis mis värvi? ma olen värvide suhtes sihuke pentsik, ei usalda arvuti toone ja oma silmaga näha.

kas proovida pooleteisest potitama hakata? vanuse mõttes ju võiks, aga see on nii piinarikas ajajärk, eriti, kui arvestada, et preili ütleb konkreetse "ei" iga kord, kui ma potist rääkima hakkan. istusin ise ja kiitsin, kui erakordseltt pai ma olen, natukese aja pärast pandi nukk potile.

tegelikult teen ma aega parajaks, kuni ma saan viimase vihje oma erakordselt rabavalt ilusast õlasallist.