sussid nr 2

eelmistel kulus põhi ära:)

kalapäev

mulle maitseb kala. igasugune kala ja igasugusel moel. täna oli meie asulas kalapäev, st kalaonu oli oma järelkäruga müümas.
kala puhastada ja selgroog välja võtta. praadida kaks kala vastamisi pannes, vahele panna soola, tilli. jube hea.

elan nagu pommi otsas

iial ei tea, millal kõmakas käib. jutt siis lapsest, peaaegu kahesest. pidavat olema nimetus "kohutav kahene". on küll kohutav.

tulime õuest, esimestel trepiastmetel haagiti käsi lahti, et tema tahab ise. see ise väljendus siis ümbruse põhjalikus uudistamises, trepis üles mitte üks samm. mina käest kinni võtta ei tohtinud, kui ütlesin, et hakkama nüüd liikuma, heitis poiss kõhuli trepile, nägu vastu astmeid, heliefektid olid ka...

täna hakkasime linna minema, aga riidesse ei lubanud end panna, heliefektid olid ka. ma siis vägisi panin (meil liigub transport linna kella järgi ja suht harva). 13kilose rapsiva põnni vägisi riietamine on kaunis kurnav tegevus.

jõudsime marsani, mingil põhjusel ei olnud nõus peale minema (talle muidu väga meeldib sõita, on nutma hakanud, kui kedagi saadame, aga ise sõitma ei lähe). ennast sülle võtta ja tõsta ka ei lubanud. marsajuht ootas, sõitjad vaatasid akendest. rabasin ta ikka kaenlasse, tõstsin marsasse, seal lasi end käpuli, nägu vastu marsapõrandat. kas ma heliefekte juba mainisin?
kui ma oma kohale istuma läksin, säras mulle selline päikene vastu, nagu eelnevat tsirkust poleks olnudki.

niiet täiesti tühja koha pealt selline draama, selliste detsibellidega, ja hetk hiljem on kõik jälle väga hästi ja unustatud.

ohh, kui õudne

käisin täna esimest korda linnas sõitmas, ise nõudsin õpetajalt. jube oli.

no näiteks:
minu ees ootas rohelist tuld 3-4 autot. rohelise tulega hakkasime kõik koos liikuma. kui mina ristmikule jõudisn, oli fooris punane. sel hetkel ma muidugi enam üles ei vaadanud, olin eelmisel ristmikul just kaks korda järjest auto välja suretanud (esimest korda elus) ja tähelepanu oli mujal.

vahetasin rida, olles küll kenasti suunaga märku andnud, aga peeglisse vaatamine tuli meelde alles siis, kui rida vahetatud.

vahetasin kolmanda käigu asemel viienda.

no neid jamasid oli veel...
auto jäi terveks (st midagi ei juhtunud), minul olid käed higised ja põsed õhetasid. ema ütles, et sihuke närveerimine ei ole mulle hea. no muidugi ei ole, kellelegi ei saa selline asi hea olla. ja päike oli kah silmas enamasti:(

minu enda jaoks, aga võite ju lugeda

kirjutasin selle jutu peale poja sündi foorumisse, aga nüüd on ju olemas koht, kus seda säilitada.
ja muide, jutu kirjutasin 3 kuud peale lapse sündi, praeguseks oli mõni detail juba meelest läinud.


Alustuseks nii palju, et loengus tehti väga hea ajupesu selle kohta, et esmasünnitajal läheb kaua, oodake rahulikult kodus, ja et enamus lapsukesi sünnib peale tähtaega:) ja mina olen inimene,kellega alati juhtub midagi.
No nii. 38.nädalal ärkasin südaööl selle peale üles, et oli vaja tualetti minna. Silmad poolkinni, vedasin end WC poole, kui järsku sain aru, et ma lasin end täis. Tagasi toa poole minnes (kõrvad lontis, üks külg ees--- nii piinlik ju) hakkasin siis mehele seletama, et tead, juhtus... Mees istus tikksirgel voodis, Libero raamat käes ja esitas küsimusi: kas veed olid selged, kas valusid on, sa pead nüüd ämmaemandale helistama. Tema oli kohe asjast õigesti aru saanud. Ämmaemandale helistamise koha pealt püüdsin vastu vaielda, et nagunii enne hommikut midagi ei juhtu... ja valusid kah polnud..aga õnneks helistasin. Ämmaemand soovitas 3-4 tunni pärast haiglas olla, mina oleks oma aruga veel magama läinud. No valud tulid, 5 minutiliste vahede juures helistasin kiirabisse. Elame Harjumaal, olgu öeldud. Kui pool tundi oli mööda läinud (valud 2-3 min tagant), helistasin tagasi kiirabisse, et kas aadress oli ikka õige ja kas äkki ei leita üles. Vastus oli, et Sakust (teisest maakonna otsast, meie elame 12 km kaugusel Tallinnast) tuleb kiirabi, lumetormi tõttu on teeolud halvad. Tund peale kiirabi kutsusmist ta siis tuli. Ja esimene lause, kui seletasin, kui tihti valud ja et veed tulnud, oli: Miks te kiirabi varem ei kutsunud? Ja et pereliikmeid (minu meest) nad ei transpordi (tegelikult ikka võtsid ta peale, lihtsalt vaidlesime natuke).
Haiglas läks kõik kenasti, minu ä/e juba ootas ukse juures. Avatust 6 cm, rehkendasin, et 4 tunni pärast siis hakkaks tõsine töö peale. Tegelikkuses oli 3 tundi hiljem mul poja sündinud:) Tema sünni hetkel kadus toast vool, jäi vaid miski ähmane üld-(või avarii-?) valgus. Väga efektne igatahes.

laps ja kass

mees on tabanud hetke, kus kass on poole pesu pealt suu kinni pannud.

klapiga sõrmikud

sõrmikud ise olid juba väga ammu valmis, klapi tegemist lükkasin edasi, laisk nagu ma olen.
lõng Oslo (pool akrüüli ja pool meriino, 50g=90m), sukavardad nr 3 (oleks pidanud suuremad olema, aga mul pole). meriino teeb kudumise väga mõnusaks. ja mul on kuri kahtlus, et seda lõnga tehakse erineva jämedusega, sest mehevennale tegin hallist Oslost, ja siis sobisid nr 3 vardad ideaalselt.

ametlik teadaanne

mõtlesin tükk aega, kas räägin välja või mitte, aga olgu siis:
sügisel sünnib meile teine laps:D

ei saa ju sellist uudist ainult endale hoida, onju? ma ei suuda muudele asjadele üldse mõelda, tõstan mõttes juba mööblit ümber ja kavandan endale suveks riideid ja vaidleme nimede üle ja... teate isegi:)

kinnisvara kuulutused

mul käib hooajati kinnisvara kuulutuste lugemine. alguse sai see aastast 1998, kui ma endale 40 000.- eest keskküttega kööktoa ostsin. oi, kui kõrge see hind oli ja kuidas ma raha kogusin (tollal küsisin pangast laenu ka, aga mulle ei antud, madalapalgaline, noh). ja nüüd reedel saatsin nalja pärast mehele ühe maja kuulutuse mailile. sellest läks mees nii hoogu, et terve laupäeva keris erinevaid pilte ja kutsus mind vaatama. mitte, et me nüüd suudaks maja osta, ärge saage valesti aru.

mees unistab maale elama minekust ja seal jumalast maha jäetud kolkas Eestimaa kagunurgas, kuhu ta tahab minna, on hinnad alles suht, ütleme, jõukohased. mina tahaks ka muidugi majas elada, sellises majas, kus sa saad nädalavahetuse varahommikul, kohvitass peos, öösärk seljas, minna lillekesi nuusutama, ilma et naabrid või möödaminejad sellest häiritud oleks. maal siis, eks. aga mul poleks sellises kohas midagi teha, töö mõttes. ja minna elama maale, et siis tööl käia kusagil 50km kaugusel asuvas linnas... ei ole hää mõte, ei ole ju.
last näeks hilja õhtul, laps oleks suurema osa päevast üksi või teeks omasugustega lollusi...

aga ikkagi meeldib mulle kinnisvara kuulutusi vaadata, unistamine pidavat tasuta olema:)

koogi paanika

hakkasin täna Thredahlia 11.jaan 2007 kooki tegema (ma üritasin linki teha, aga noh...). poole pealt avastasin, et äkki peaks muna ka sisse panema. tormasin Kullaketrajatesse, et äkki saaks küsida, seal Thredahliat polnud. vanadest retseptidest leidsin sama põhja ja tõesti, muna kirjas polnud.
põhi jäi siis samaks, ülemise poole kombineerisin ise: 500g hapukoort, 5 muna, 5 spl suhkrut segada. sügavkülmast leidsin punase sõstra asemel hoopis jõhvikaid (sildid tuleks ikka peale panna)



täitsa hea tuli, lapse jaoks oli vaja mammud välja nokkida, talle liiga hapud.

talv on käes

ma avastasin täna, et talv on käes:) suvel sai mõned marjad ja moosid sügavkülma pandud, et talvel hea võtta. ja nüüd ma siis tegin avastuse, et ongi ju aeg nii kaugel, et võib tarvitama hakata.
kas mõni targem oskab öelda, kuidas sügavkülmutatud tikreid tarvitada? marju oli nii palju, et uitmõtte ajel toppisin karpi..

ehhh

viimane postitus lõpeb dramaatiliselt:)
olen valmis saanud mehele sokid, aga ei viitsi pilti teha. ja ühe kalamehe sõrmiku ka.

ja üldiselt on mul vist talveuni, sest hädaga teen, mis vaja, aga mitte üks liigutus rohkem, no ei viitsi üldse. peaks oma linkide hulka kõik need 101 erinavat blogi kah ritta panema, seni kasutan sellist tehnikat, et avan näiteks Kajaka blogi ja loen kõik järjest, mis temal on:) ja siis järgmine:)

üldse peaks korralikuks hakkama, vähem mugimist ja rohkem liigutamist, aga nagu öeldud: ei viitsi.

hea uudis

sain täna hea uudise. ikka kohe väga-väga hea uudise:D uudis oli nii hea, et ma ei saanud lõuna ajal magadagi, muudkui mõtlesin ja tegin plaane (ei, ma tavaliselt ei maga päeval, aga eile sain nii hilja öösel magama ja jube uni oli küll).

laps ka ei maganud päeval, aga poole viie ajal vajus ära, jäi mehe sülle magama. näis, kas ajab meid nüüd hommikul kell 4 üles või mis.


uudisest räägin ma kunagi edaspidi, enne pean natuke maha rahunema.

1a10k

* viimased 3 päeva ei ole maganud
* eile ei lubanud juukseid pesta, selle üle oli suur tüli
* ütleb uua (juua), õue, õun.

kui karv ei läigi

tuli hull mõte juukseid värvida, et äkki annab natuke läiget ja parema tooni ja hoiab ka paremini. viimati kui ma castinguga värvisin, oli 3 erinevat blondi tooni. nüüd oli üks tumeblond. ja see tähendab, et minu juuksed on nüüd nõksa tumedamad kui enne ja ei läigi sugugi paremini. 100.- kui maha visatud, ma ütlen:(




see pilt sai tehtud täna hommikul, mees suitsetab rõdul ja mina peegeldun klaasil.

vigin bloggeri aadressil

ma ei saa oma nime all kommenteerida, blogger väidab esimesed paar korda, et mind ei tunne. siis jälle tunneb?!

sokid nr 2

need sokid on minule. 100g lõngast kulus 43g, saab teise paari veel teha. säär on meelega lühike tehtud, aga millegipärast on seal volt. jalas on ilus, kuigi jalg voltis pole:) ja teine sokk on ka ikka olemas:)
tumehalli värvi sama lõnga on mul ka, algul oli mõte mehele sõrmikud teha, aga see lõng on nii peenike, et sokid endeneks kiiremini. ja sokke on erakordselt lihtne teha, eriti mõtlema ei pea (erinevalt sõrmikute meisterdamisest), saab filme vaadata ja lapsega pildiraamatuid vaadata ja.. olen sellega enda jaoks sokikudumise veetluse selgeks saanud.

Kuduva Koeraomaniku (ma ei üritagi linki panna) jaanuarikuu projekt (vanast uus) ootab ka tegemist. ostsin endale eelmisel aastal suuremal hulgal vanu teksaseid kokku, plaanis kotti (kotte) teha. kui nüüd selline tore projekt olemas, siis see sunnib ennast natuke liigutama. üldiselt olen selline inimene, kes ilma hädavajaduseta ennast ei liiguta. lapse külma ilma kombe on seniajani kokku õmblemata, sest külma ei ole ju.

arsti kiituseks

meil siin Tallinna lähedal maal on teistmoodi perearsti vastuvõtt, kui linnas. iga päev on teatud tunnid, kui perearstil on vastuvõtt (mõni päev hommik, mõni õhtu) ja siis kui vaja, lähed kohale. vastu võetakse "elavas" järjekorras, st kunagi ei tea, kui kaua vaja oodata. täna näiteks oli enne meid üks inimene kabinetis, teine ukse taga. arst kuulas mu jutu ära (lapsel ei taandu kõhuviirus, ligi nädal juba on tõbine), katsus kõhtu ja vaatas lapse suhu. soovitas sapi ergutamiseks kibuvitsamarja siirupit. tagasi tulles mõtlesin ma selle üle, et linna arstile minnes oleks tulnud paar päeva vähemalt oodata, siis bussidega seigelda.... kõige mõnusam on muidugi see, et siinne perearst on eluaegne lastearst ja oskab väga kenasti lapsega suhelda.

arsti ukse taga kohtusime tuttava väikelapse emaga, kelle laps oli sama haiguse pärast Merimetsas pidanud olema. eks minagi jälgisin hirmuga poisi seisundit, et äkki peame aastavahetusel haiglasse minema.

Head uut aastat!!

ma olen selline laiskuss, et ei ole kellelegi midagi aasta lõpul ega alguses personaalselt soovinud. teen seda siis nüüd korraga siin. olgu uus ilusam ja parem.


minu eelmise postituse kommentaarides olnud head soovid panid mu heldima, et näe, ma olen inimestel meeles... nii armsad olete... tahaks kohe kallistada selliseid:)