10 a tagasi

10 a tagasi olin mina praktikant ühes asutuses, kus töötajad läksid õhtul pubisse volbriööd tähistama. mina olin ka nendega. öösel plaanisin viimase ühissõidukiga koju minna (tollal mul taksoraha polnud, vaene üliõpilane ju), kui kogu kamp mu ümber rääkis. no et kõik pidutsevad hommikuni, siis esimese trolliga saab koju. tegelikkuses vajus seltskond mingi hetk ikkagi laiali. üks noormees jäi. temaga läksime siis töökohta tagasi, tegime kohvi, ajasime juttu....
praeguseks oleme abielus:D

ammune asi

laps leidis oma põhjatust mänguasjade korvist selle kassi, mis on tehtud umbes aasta-poolteist tagasi. nagu näha, on silm natuke hargnenud.

?

logopeedi juures

käisime täna poisiga logopeedi juures, meil oma asulas lasteaias. väga-väga meeldiv kogemus oli. mu sõbranna käis oma lapsega ka mõni aeg tagasi, öeldi, et rääkige lapsega palju, küll sõnad tulevad. ja kõik. ma arvasin et midagi sellist meilegi öeldakse.

kaugel sellest. kõigepealt vaatasid koos pilte, tegid "logopeedilisi" harjutusi (ei naera, Heidi, ma ei tea, kuidas neid nimetatakse), mis suures osas seisnes peegli ees keele näitamises. sain koju kaasa õpetused, kuidas veel erinevaid harjutusi teha.

igatahes väga rahule jäin. lapsele ka väga meeldis.
sügisel, kui poiss lasteaeda läheb, hakkab logopeedi juures käima.

liikluses

hommikul oli sõidutund. mul on ajuti kohalt ära saamisega raskusi, st ma võin vahel ristmikul auto välja suretada. seepärast hakkan ma kohalt ära liikuma ülima aegluse ja ettevaatlikkusega... täna ühele džiibimehele see ei meeldinud. kõigepealt sõitis ta minu kõrvale ja andis nii pikalt signaali (tavaline on 2-3 lühikest törtsu, ma olen sellega juba harjunud), et ma küsisin õpetajalt, mis toimub. siis keeras ootamatult, ilma suunda näitamata, mulle ette nii, et õppeauto esiots peaaegu puudutas jeepi. (huvitav, kas ma oleks süüdi jäänud, kui kõks oleks käinud?). siis keeras oma ritta tagasi. järgmist foorituld ootasime jälle kenasti kõrvuti, st kui tal nii üliväga kiire oli, et minu venimine närvi krussi ajas, siis kaugemale ta igatahes ei jõudnud.

tegelikult tunnen ma end roolis üsna kindlana, kaua juba harjutatud ka, aga vat sellised hulle ma kardan. labiilse närvikavaga tüüpe, kes on endale ilmselt viimase raha eest auto ostnud (sest elementaarse lisavarustuse jaoks, nagu suunatuled, raha ei jatku :6) ja siis tunnevad vajadust liikluses teistele ära teha.

heh

sai siis proovitud. need suured, u 2cm läbimõõduga on sellised, nagu ma õpetuse järgi tegin. väiksemad tulid nagu ise ja meeldivad rohkem. suurte ja väikeste vahel olev kõige vähem ümmargune on kuju, mis mul kipub kogu aeg tulema ja mis minu täna hommikul loetud teadmiste valguses on väga ihaldatav ja selle saavutamiseks pidavat isegi miski imevidin olema:D

nüüdseks on suured ka sellisteks väikesteks tehtud (u 1cm läbimõõt) ja kõik koos ootavad oma aega külmkapis.

kartsin hirmsasti, et cernit kleepub (kusagil oli nii kirjas). kleepumist ei täheldanud.
siis olin lugenud, et cerniti värvid sulavad esimesel võimalusel kokku. ei sulanud, selleks, et suuremad mustrlised väikesteks mustrivabadeks muuta, tuli kõvasti vaeva näha.

rullimiseks leidsin kraanialusest kapist õllepudeli, aga seda peaaegu ei kasutanud, väga edukalt sai kõike käe vahel teha.

urrrrrrrrrrr

ilm on halb.
laps on haige.
värvivahetuses on loominguline kriis, st mul pole vähimatki aimdust, mis ma sinna pakki veel panen. aega muidugi on, aga ikkagi kripeldab.

positiivse poole pealt:
eile tegin aiatöid:) minu aed, olgu öeldud, koosneb kahest 60cm rõdukastist. ühte kasti läheb 10 l mulda (jrg aasta meenutada, ei pea poes nuputama).

eile ostsin endale ehituspoest cerniti lõikamise noa ja ümara otsaga tangid. traati mul muidugi veel ei ole, aga kodus on kõrvarõnga konksud, teeks cernitist sinna külge midagi. ehituspoes olles ütlesin mehele, et mul on traati vaja ja mees viis mu riiuli juurde, kus oli ülisuur rull ülijämedat traati. ja oli mõnevõrra hämmeldunud, kui ma laginal naerma hakkasin.

senini ei ole julgenud cernitit puutuda. käin ja silitan niisama:) kardan seda, et ei tule välja, ei jää nii ilus, kui ma ette kujutan ja teistel on.
vat, ja nüüd hakkasin jälle virisema. ilm ja kõik need teised asjad ka... pildile on näiteks tükk kellegi autot jäänud, kui ma klõpsu käisin tegemas ja tuulega võitlesin, siis seda ei olnud seal, kindlasti mitte:D

potitamisest, oeh

kui poiss oli 3-4kuune, siis ma lugesin, et nii pisidele saab ka potile häda tegemist õpetada. saigi, toimis. siis oli vaja linnas massaažis käia ja sinnapaika see jäi.
järgmine proovimine oli eelmise aasta mai-juuni, kui ta õppis ise istuma (jah, hilise arenguga, ma tean) ja oli nõus potil istuma, aga sinna mitte kunagi mitte midagi ei teinud. siis läksime maale nädalaks-paariks ja seal olnud pott ilmselt ei kõlvanud, ei olnud nõus enam potil istuma. hankisin isegi marlikad, et äkki on märg ja vastik. ilmselt ei olnud, vähemalt ei näidanud ta seda välja.
sügis-talvisel perioodil ma ei julgenud dresseerida, sest meil on külmad toad.

nii, nüüd oleme sujuvalt jõudnud tänasesse päeva. soojad ilmad (no vahepeal olid ju) julgutasid mind lapsel mähkud jalast võtma ja esmaspäeval oli esimene, katastroofiline päev. poiss siristas maha ja mina kraamisin.
teisipäev jäi vahele, ma pidin linnas käima.
kolmapäeva hommik üsna nutune. küsin, kas potule tahad? vastuseks kategooriline ei. kui ilma küsimata üritan navigeerida poti suunas, siis potti nähes hakkab niiviisi kiljuma, et ma ootan, millal allnaabritest vanapaar mulle ukse taha tulevad, et mida ma ometi lapsega teen. siis tuli mul geniaalne mõte: pakun altkäemaksu. tüki šokolaadi eest on poiss nõus potil olema ja sinna pissima. see asi läks natuke käest ära, sest ega 5 minuti jooksul mitut pissi ei tule. poiss oli lohutamatu, sest tema ometi istus ja üritas...
neljapäev: täiesti kuiv. õues ja magades on mähe ikkagi all, mina vean šokolaadi lubades lapse iga tunni aja tagant potile.
reede: sama mis neljapäev
laupäev: neljas päev. üritan potitamise aega pikendada tunnilt poolteisele. ei õnnestu.

esialgne kokkuvõte: naiivne mina mõtlesin, et kui lapsel on teooriat terve talv räägitud ja "porgandiga" meelitatud, siis laps küsib ise potile. ei küsi, mina vaatan kella pealt. vähemalt esialgu ei või ka vahet lühendada. peale potil olemist näitab ilmekalt suu peale, et kas tasu saab.

mida ma teada tahaks: millal tekib see tunne, et tahab ise potile, st püksi tegemine muutub vastikuks (no nagu täiskasvanutel on)? lutist võõrutamine toimus nädalaga, seekord on ilmselt pikemaajalisem ettevõtmine.
kaua ma šokolaadiga pean meelitama? seda küsis juba ka mees, tema on meil varustaja. tagantjärele tarkusena oleks pidanud alustama mõne muu "porgandiga", aga mis seal enam rääkida. ülevoolav kiitmine ja suures potis vee laskmine käivad nagunii tegevusega kaasas, aga senini ei olnud toonud erilist efekti, st seda me üritasime läbi kogu talve.

kõik soovitused teretulnud.

paki sisu

alguses oli pakk:




mille seest tuli kott:


mille seest tuli kott:


milles seest tuli hulgim asju:



nagu näha, olen ma nüüd "sunnitud" cernitiga mängima:)
kommid on nüüdseks juba söödud ja väikese hiire oli kass ka ära lohistanud. leidsin üles ja meelitasin mängima (eile õhtul, kui neil esmakohtumine oli, joosti hiirega hullumeelselt mööda tuba)



Aitäh ilusate soovide eest.

Pakk käes

aga fotoka patareid said keset fotosessiooni tühjaks.

sisuga olen väga rahul: söödav on söödud, joodav on just manustamisel, suvine kott on TÄPSELT mu suveseeliku värvi, lapse kott on erakordselt nunnu... ja see on alles algus, pisividinaid oli veel ja veel ja veel..:D

pildid tulevad kunagi hiljem, aga keda tänada, ma küll ei tea. tean ainult, et pakk tuli Tartust ja paki saatja lõhnab hästi:), ausalt.

põnev:D

sain pakiteate, homme toon ära.

arnmastab päikest

vaene elukas on diivanil kõveras, et iga väiksemgi päikesekiir kinni püüda..

pluus

pluusi hakkasin juba ammu tegema, aga vahepeal läks tuju üle.

tore oli

mõni päev varem oli meil mehega selline vestlus:
mina: ma siis lähen laupäeval kokkutulekule
mees: kus see toimub?
mina: Linnateatris.
mees: ja mis tükki mängitakse?
mina: Kullaketrajaid.

mulle meeldis koht, seltskond, fimo ja traadivärk (mitte just selles järjekorras).
mulle väga meeldis Kajaka varrukatega õlasall (ma ei oska seda muud moodi nimetada) ja Vardakeerutaja ehted. kes neid nägi, kahtlustab, et ma sain viiruse külge. jep, nii ongi. ma ei teeks iial imepisikesi täpselt ühesuurusi vidinaid, mida siis üksteise otsa lükkida, see ajaks mu lihtsalt hulluks, ma pole eriti püsiv. aga sellised suured, vaba käega latakad... terve kodutee nuputasin, mis värvi mul vaja oleks:D

eraldi tänu Laglele, armas inimene näitas kannatlikult, kuidas traadist ilu sünnib.

ma lähen uurin nüüd, mida ja mis hinnaga müüakse, aga ma lubasin endale, et ootan vähemalt nädala, enne kui midagi ostan, äkki läheb üle:6

13 ja reede

sain just praegu nii häid uudiseid, et nutsin suurest kergendusest. ma tegin vanuse pärast ühe analüüsi, mille tulemus oli hea. ainult need, kes on seda ise oodanud, teavad, mis tunne on. ühelt poolt oled kindel, et kõik on hästi. teiselt poolt mõtled, et kellelgi peab ju ka halb vastus tulema...
nüüd ehk saan jälle öösiti magada...

vanutatud kott

ei, mina pole midagi teinud. lihtsalt möödunud pühade ajal nägin kodukohas rohelist vanutatud kotti, heledama triibu peal pruunid (puust?) nööbid. väga ilus oli. tekkis kiusatus ligi astuda:) äkki see spordihuviline isik tunneb end ära ja saab niiviisigi kiituse osaliseks.

tsirkus on linna jõudnud

oli vaja täna Tallinnasse sõita, marsa peatus täpselt Kaubamaja ukse ees. välja astudes oli kohe Talleggi grillauto ja Wõro šašlõkk vastas. Kaubamajas sees mürtsus minu kõrvade jaoks liigvali muusika ja sibas ringi meeletult rahvast... täitsa nördima paneb, et kui mul vahel harva midagi vaja osta, siis on samal ajal mingi palagan toimumas. mulle sobivas suuruses tõmblukku ei olnud ja õiget värvi paela osta ei saanud, sest võrdlusmaterjal oli maha ununenud:(

nädal veel oodata!!

käisin eile

Viru Keskuses hängimas. või oleks vist õigem öelda tšillimas, kusagil seletati, et kui hängimise jooksul midagi ostad, siis on tšillimine. mina ostsin: vett ja domino küpsiseid. natuke halb hakkas ja näkitsemine aitab, eriti magus.

tatsutasin siis edasi keskhaigla suunas, küpsisekarp peos ja meel rõõmus kuni selgus, et minu käte rammust ei piisa pudeli avamiseks. esimene mõte oli, et palun tänaval mõnelt mehelt abi. teine mõte, et äkki arvatakse, et tahan külge lüüa (ma olen nii kaua hõivatud olnud, et mul pole aimugi, mida tänapäeval arvatakse). piidlesin siis vastutulevaid meesisendeid selle pilguga, kui abivalmid nad võiks olla. asotsiaalse olekuga onkli jätsin kohe välja, siis tuli tüüpilise rullnoka välimusega vinniline nooruk, siis nägin umbes omavanust meeldiva olekuga meest, kellel oli kahjuks telefonivestlus pooleli...

niiviisi jõudsin naistekliiinikuni. seal astusin registratuuris istuva neiu juurde ja küsisin valju lavasosinaga üle barjääri kummardudes, kas ta saaks mind aidata? sai, tegi lahti nigu naksti. kõrvalistuv kolleeg, kes oli kogu tegevust jälginud, ütles kahjurõõmsa häälega, et ikka toekama inimese poole tuleb sellisel puhul pöörduda. hmh, no ei olnud neiu jah piitsavars, nüüd tagantjärele mõeldes oleks võinud vastata, et pöördusin lahkema inimese poole. mõni kohe peab suskama:(

jõudsin arsti ukse taha, seal oli neli (!) naist ootamas. küsisin, kes viimane. sain teada. siis vaatasin ainsal inimestevabal toolil oleva üleriide poole ja ütlesin, et ma soovin sinna istuda. selle peale vastati mulle, et olgu ma lahke ja istugu. nojah... selgus, et jaki omanik on parasjagu arstil. kõrval istuv nooruke naine hüppas püsti ja pakkus mulle istet, endal silmnähtavalt suurem kõht ees (ju ma nägin nii närb välja). tõstsin jaki tooli seljatoele, saime kõik istuda.

siis avanes suvaline (mitte see, mille taga ma ootasin) uks ja minu ämmaemand vaatas välja. tundis mu ära, tervitasime. kutsus mu sisse. ja mina vastasin erakordselt kavala naeratusega, et ega ikka tule küll, ma ootan siia (käeviibe selja taha). ämmaemand oli hämmingus, ma seletasin edasi, et ma olen täna dr selle-ja-selle juurde (tavaliselt ma arstil ei käi, neil on seal selline komme). selgus, et ruumid olid ära vahetatud ja minu arst oli ikka seal, kuhu mind kutsuti, mitte seal, kuhu oli meeletu järjekord.

tegelikult oli päevas toredaid hetki ka, helistasin ämmaemandale, kes mu esimese lapse sünni juures oli ja leppisin kokku, et sünnitame jälle koos. ta mäletas mind ja tegi imearmsa komplimendi: ma olevat nii hästi eelmine kord hakkama saanud, et mul küll kedagi kätt hoidma pole vaja. mees ütles selle peale, et mis me sinna linna siis läheme, teeme kodus ära. no ekstreemsused pole minu jaoks. teised inimesed võivad soovi korral benji-hüppeid teha ja kodus sünnitada, mina kavatsen mõlemast hoiduda.

vanast uus

eelmise aasta lõpus läksin Kaubamaja Humanast mööda, väljas silt, et kõik asjad 10.- (või oli see 15.-?). läksin ja ahnitsesin endale kolm paari teksasid, plaaniga neist kotid teha. kõige suurematele ja koledamatele lõin käärid sisse (et äkki ei tule välja, siis ei ole nii kahju, kui untsu läheb). kõigepealt valmis kott (üliväga mõnus), täna sain valmis ka mütsi.




kas Flickrisse on keeruline pilti panna, suskaks kah Be Creative albumisse.